Kättemaks riigifeodaalidele

Ranno Tingas väitis 16. märtsil Äripäevas, et Eestis on võimust võtnud riigifeodalism. Feodalismis on määrav senjöörilt truuduse eest antud tiitel ehk seisus, mis ei eelda lisandväärtuse loomist isikliku töö kaudu, kuid millega kaasnevad rahalised eelised. Kapitalismis saab isik piisava tahtmise korral ja võimete kohaselt mõjutada oma positsiooni ühiskonnas ilma truuduseta senjöörile, luues teistest rohkem lisandväärtust. Praeguse Eesti valitsussektori tipus kasvab järjest nende osakaal, kes on sinna jõudnud vaid truuduse kaudu oma erakonnale ja kes pole kunagi teinud lisandväärtust loovat tööd. Nende panus ühiskonnale peaks olema seisusest tulenev riigimehelikkus, kuid kui tihti me seda näeme?

Tingas esitas küsimuse, kas maksud on õiglased ja mõistlikud. Maksud on maksumaksjate suhtes alati ebaõiglased, sest suur osa ühiskonna liikmetest, kes oleksid võimelised maksutulu tekitama, seda lihtsalt ei tee. Ma räägin nendest, kes otsivad kohti, kus oleks „puhtam, kuivem ja muretum tunne“ (laen kunagisest tampoonireklaamist). Enamasti on just nemad maksutõusude nõudjate esiridades. Nii maksude õiglus kui ka mõistlikkus on otseses seoses kogutud maksude kasutamisega – igasugune maksutulu ebaotstarbekas kasutamine või raiskamine on maksumaksjate suhtes ülim ebaõiglus. Eesti valitsussektoris on väga palju ametikohti, mille vajalikkus, töö sisu ja töötasu pole üldse vastavuses. Valitsussektor ei tohi olla koht muretu sissetuleku saamiseks, vaid vajaliku töö eest palga teenimiseks ja sealsed palgad peavad vastama konkreetse ametikoha ühiskondlikule väärtusele. Miks peab lasteaia õpetaja töötama ca 700 euro eest ca 160 tundi ja Tartu linnavolikogu esimees 3150 euro (pluss lisad) eest maksimaalselt 64 tundi, kus on maksimaalselt 2 päeva nädalas mõtestatud tegevust? Kumb amet on ühiskonnale väärtuslikum?

Näide maksuraha kuritarvitamisest

2003. aastal oli kultuuriministri käskkirjaga kehtestatud Kunstimuuseumi Ehituse SA nõukogu liikmete tasustamise kord: “Nõukogu liikmele, kes nõukogu otsuse vastuvõtmisel ei osalenud, selle perioodi eest tasu mitte maksta.” 2006. aastal juhtis riigikontroll oma auditis valitsuse tähelepanu muude ülekulude hulgas sellele, et nõukogu liikmetele maksti tasu ka siis, kui nad ei osalenud otsuste vastuvõtmisel. Iseküsimus on, miks on vaja maksta tasu igas kuus, kui koosolekuid toimus üle kuu või harvem. Nõukogu esimees paraku “vilistas” riigikontrolli arvamusele. Näiteks Aadu Must osales aastatel 2007–2009 nõukogu 16 koosolekust seitsmel, kuid talle maksti tasud välja kõigi kuude eest. Praeguseks on toonasest nõukogu esimehest Remo Holsmerist saanud riigikogu rahanduskomisjoni esimees. Millist suhtumist maksurahasse saame temalt eeldada?

Teine näide on see, kui Aadu Must valiti Tartu linnavolikogu esimeheks, tõsteti tema töötasu 3150 eurole kuus põhjendusega, et ta töötas täiskohaga (eelmine esimees sai 2444 eurot). Lisaks piiramatud telefonikulud, autokompensatsioon 300 eurot ja TÜ Kliinikumi nõukogu liikme tasu 320 eurot. Kokku ligi 3800 eurot. Volikogu koosolekuid on aastas ca 11. Selles ametis on sisulist tegevust üheks-kaheks päevaks nädalas, kui sedagi. Võrdluseks, Tartust ca 3 korda suurema elanike arvuga Soome linna Pori volikogu esimehe töötasu on 500 eurot pluss koosolekutel osalemise tasud, kokku kindlasti alla 1000 euro.

Kaheldav riigireform

Kas lähiajal tuleb riigireform, mis teeb valitsussektori maksumaksjatele jõukohaseks? Kahtlen selles. Rain Rosimannuse intervjuu 6. mail Postimehele andis vihje, mida Reformierakonna juhtkond võib mõelda riigireformi all: ettevõtete “ebatõhusate ja raiskavate maksusoodustuste kaotamisega” (loe: suurema maksukoormusega) sunnib riik neid ellujäämiseks veelgi “tõhusamaks” muutuma. Kuna ettevõtete selline reformimine toimub riigi survel, siis saabki seda nimetada riigireformiks, mille eesmärgiks on “energiline ja dünaamiline Eesti”. Ma pole kuulnud, et Rosimannus oleks sellise lolluse avaldamise eest Reformierakonnast välja heidetud või oleks erakond selle avalduse hukka mõistnud, järelikult nii ongi.

Mida peaksid ettevõtted tegema? Maksu- ja tolliamet muutub maksude kogumisel järjest paremaks, ent meie ainsa avaliku sektori vahendite kasutamise kontrollorgani – riigikontrolli – arvamused ei lähe valitsusele korda. Vastupidi, valitsuse liikmed on korduvalt näidanud üleolevat suhtumist riigikontrolli kriitikasse. Selles peaksidki maksumaksjad ehk ettevõtted riigikontrollile appi tulema. Maksukättemaks ehk maksustreik võiks seisneda ettevõtete õiguses ajutiselt edasi lükata maksude tasumine, kuni valitsus või KOV likvideerivad maksuraha väärkasutamise, millele ettevõtjad on eelnevalt tähelepanu juhtinud. Loomulikult peaks maksustreigist ette teatama, et anda aega väärkasutamine likvideerida.